J. G. Herder

Johann Gottfried Herder

Herderi panus eesti rahvuskultuuri äratajana jaguneb uurimistulemuste põhjal kahte lõiku: esiteks, Herder andis usu eesti rahvaluulesse, õhutades seda koguma, hindama ja jäljendama, ning teiseks, Herder andis eesti emakeele esimese ideoloogia. Undusk

Herder oli see, kes tõi eesti ja läti rahvalaulu maailmakirjandusse, esitades seda kui tõsiseltvõetavat ja võrdväärset kultuurilist pärandit ning enamgi veel – tõstis rahvalaulu otse žanrihierarhia tippu. Lukas

Herder muutis arusaama suulise ja kirjaliku vahekorrast kultuuris, tõendades, et kultuur on vanem ja laiem kui kirjakultuur ning et kirjakultuuri puudumine ei tähenda loomingulisuse, vaimsuse puudumist. Lukas

Herderlik keelekäsitus lõi pinnase Euroopa impeeriumide paljude rahvaste kultuurilise eneseteadvuse tekkeks. Samas ei tähenda Herderi „lingvistiline rahvuslus“ sugugi kultuurilist enesekapseldumist, vaid eeldab avatud dialoogi, üksteise keelte õppimist, sest iga keel on „suur varakamber, milles hoitakse teadmisi, mis kuuluvad kogu inimkonnale.“ Lukas