Laulude kogumine

Herder kui mitmeid rahvusi ühendava suure idee looja andis baltisaksa vaimsele eliidilie ülesande hankida rahvalaule. Kohalik eliit (Hupel, Hartknoch, Ficher) andis selle ülesande omakorda rahva valgustamisega tegelevatele pastoritele või teistele, kellel oli lätlaste ja eestlastega otsene side, erinevalt saksa eliidist, kes oli neist nii sotsiaalselt, kui ka etniliselt kaugel

Beata Paškevica

Herder andis kogujatele metoodilisi juhiseid rahvalaulude üleskirjutamiseks:
„kirjutada tuleb nii, nagu nad on, algkeeles, küllaldase selgitusega, pilkamata ja mahategemata, ilustamata ja õilistamata, kui võimalik, siis meloodiaga ja kõige sellega, mis rahva elu juurde kuulub“

der Nation sympatiseren, FHA 4, 32

 

„...mitte rääkida ise, vaid lasta rääkida: mitte küsida, milleks see oleks hea, vaid esitada seda, olgu ta hea või mitte: mitte ilustada: mitte religioonimütsi pähe suruda või klassikalisest maitsest lähtuvalt moonutada, vaid näidata, nagu ta on, aga truuduse, lusti ja armastusega“

FHA 3, 62.

Põltsamaa pastoril August Wilhelm Hupelil oli oluline roll vahendamaks nii eesti kui ka läti rahvalaule Herderile, kes edastas oma soovi laule koguda just temale:

Tõenäoliselt hävitas Hupel Herderi 1777. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kirjutatud kirja palvega saata rahvalaule. Küll aga võib Herderi palvest leida märke Hupeli enda kirjadest oma kohalikele kolleegidele. Sealhulgas proovib Hupel Herderit läti laulude hankimisel aidata, pöördudes 1777. aasta 17. oktoobril kahe Riias elava tuttava, loodusuurija ja apteekri Jakob Benjamin Fischeri (1731–1793) ja kirjastaja Johann Friedrich Hartknochi (1740–1789) poole

Jürjo 2004: 398–401

1777aastal 17. oktoobril vahendas Hupel Hartknochile adresseeritud kirjas Herderi palve:

Herder palub minult eesti ja läti rahvalaule; tahan need talle hankida; kas Teie ei saaks mulle üht-teist muretseda, nimelt mõningaid lätlaste laule, näiteks pulmalaule etc., mis poleks aga liiga naiivsed; ühes võimalikult sõnasõnalise täpse tõlkega. Ühel või kahel palun ma värsimõõdu ära märkida ja, kus võimalik, juurde lisada lauluviis tiiskantnootides. Eriti palub ta neid lätikeelseid laule koos tõlkega, mida Ruhig oma grammatikas esitavat. Seda raamatut mul pole. Hankige mulle vähemalt need laulud läti ja saksa keeles ühes värsimõõduga.

LUAB RRGN Ms 282, m 4: 44 (inv nr 472); vt ka Jürjo 2004: 398–399.

Samal päeval, 1777. aasta 17. oktoobril kirjutas Hupel soovist saada läti rahvalaule ka Fischerile:

Nüüd üks suur palve, vabandage minu jultumust. Oma suure tutvuskonna abil saate Teie minu soovi peatselt täita. Hankige mulle mõned läti rahvalaulud, mida nad oma pidudel, pulmades etc., etc. Isekeskis laulavad, koos sõnasõnalise tõlkega, kui võimalik, siis vähemalt üks koos tiiskantnootides lauluviisiga ja ühe või 2 silbimõõdu äramärkimisega. Ainult et kirjutada tuleb loetavalt. Usinal praost Baumannil peaks tema kogude hulgas ju mõni rahvalaulukogu olema või pastor Bergmannil. Ruhig pidavat oma grammatikas paar läti laulu ära tooma, neid tahaks ma ülakirjeldatud kombel eriti saada. Palun täitke see palve [---] Kui pastorid peaksid selliste laulude saatmist patuks pidama, siis küllap Te leiate teisi, kes seda paljuks ei pea. Mida teravmeelsemad laulud, seda parem; enamik on ju kaunis naiivsed.

LVVA f 4038, n 2, s 382, lk 80. Vrd Jürjo 2004: 399.

Jakob Hurt algatas 1888. aastal suure rahvalaulude kogumise, mille üleskutse palves „Paar palvid...“ on katkend, mis kannab endas herderlikku vaimu:

Laulude korjamise poolest tuleb nõuda, et laulusõnad täiesti ja terawaste nõnda üles kirjutatakse, kui laulikud lau­lawad ehk ette ütlewad; üleskirjutaja ei pea midagi muutma, ei maha jätma ega juure lisama. Üksnes selle läbi saab materjaal õige ja usaldusewääriline olema, teadusele kõlblik ja kasuline. Ma olen tähele pannud, et mitu laulude sõbra ja üleskirjutajat seda seadust mitte silmade ees ei ole hoid­nud, nad on rahwasuust kuuldud sõnu “täiendanud, paran­danud, ilustanud.” Õnnis lauluisa Kreutzwaldki on oma lau­lude üleskirjutustele sellega suure kahju teinud, et ta neid tihti muutnud ja oma luuletustega seganud. Teaduse põllul on tema materjaal sedawiisi hinnast kahetsemisewäärt jau kautanud. Niisamati on wäga kahetseda, et ta neid rahwa­laulusid, milledest ta oma Kalewipoja lõi, mitte nende algu­päralises mundris alale ei ole hoidnud ja järele jätnud. Kalewipoega lugedes ja teaduslikult tarwitades peab uurija tihti üsna kahewahel olema, mis päris wana Eesti mälestus ja mis auus lauluisa omast pääst luuletanud ehk juure lisanud. Wana eht materjaal jäägu muutmata ja puutumata. Mis uuemad laulikud ehk luuletajad sest materjaalist oma wiisi teewad ja kuda nemad seda teewad, kauni kirjanduse kasuks ja kaswatamiseks, see on üsna iseasi, mis teaduse uurimisest täiesti lahutada tuleb. Luuletagu Eesti pojad ja Eesti tütred, kellele Jumal seda waimu ja wõimu annud, punugu nemad laulupärgi ka neist lilledest, mis esiwanemate wanalt wäljalt nopitud, aga selle uuema aja kunsttöö kõrwas jäetagu esiwanemate oma ja päris wanawara rikkumata järje pääle ja hoietagu hellaste alale; sest tõuseb tõsine ja jäädaw tulu teadusemeestele ja luuletajatele ühtlasi.